5. aprill MUINASJUTUÖÖ Pühendusega Eno Raua 85. juubeliaastale
Muinasjutuööle kogunesid väga erinevatest muinasjuttudest ja raamatutest 50 tegelast. Kokkukogunenud seltskond oli suur ja kirju! Kohal oli nii röövlid kui printsessid, koletised ja kaunitarid. Üritust vedasid 5 Sipsikut. Õhtu jooksul sai mängitud näidendeid, lahendada viktoriini, discotada ja loomulikult palju naerda. Õnneks ei külastanud meid kummitused.
LÕPPES KONKURSS
Kui mujal maailmas minnakse mõtete korrastamiseks kirikusse, siis eestlase jaoks, kes jumalakoja külastamises just kõige usinam ei ole, võiks just pärimus ja traditsioonid olla need, mille kaudu mõtlema hakata, kes ma olen, miks ma teen asju just nii, nagu teen. Juurtest tuleb ju enesekindlus.
Kuigi me just sageli selle peale ei mõtle, meenutavad asjad oma lihtsate lugude kaudu meile neid, keda saame tänada oma olemasolu eest, kelle mõttelist kohalolekut nõnda tunnetame. Oluline on tajuda olnud aegade kogemust ja seeläbi paremini mõista oma olemist just täna ja praegu. See on tagasivaatamise hetk, et siis kindlamalt edasi minna.
Viljandi Kultuuriakadeemia lektori Marko Veissoni sõnul on pärimuskultuuri säilitamine seotud kolhaliku kogukonnaga, kes seda üleval hoiab. Kui pole pärimust omaks pidavat kogukonda, pole ka pärimust. "Kui minu isa tegi paati, mina vaatasin pealt ja teen nüüd järgi, siis see on pärimus. Kui tudengid võtavad ette vana paadi ja teevad järgi, siis see ei ole enam pärimuskultuur, sest see pole põlvest põlve edasi antud", selgitab ta.
Koos Uulu Põhikooliga konkurssi "Pärijata pole pärandit" välja kuulutades ei osanud keegi ennustada, kas leidub ikka kaasalööjaid, kuid mure oli asjatu. Kokku esitati ...35 omanäolist huvitavat tööd.
Mida huvitavat andis siis lõppenud konkurss? Ja tõeliselt raske oleks neid järjestada. Mis tööde autoreid siis kõnetas?
Janne ja Hardo kirjutasid kuuekümneaastasest fotoaparaadist Smena, mis on läbi mitme põlvkonna nendeni jõudnud. Kontrast tuleb eriti esile võrdluses tänapäevase Nuti telefoni või mõne muu tehnikaimega. Eriliselt paistis silma Stella Rubini lugu mõisaaegsest Kabelist tema koduõues ning Martina lugu pärandatavast piiblist.
Konkursi kõige vanem kodune asi, millest kirjutas Mariliis, oli saja-aastane vokk. Südant soojendas, et perekonnas on alles hoitud nii vokk kui ka tema ilus lugu. Käsitöö tegemise traditsiooni kestmisest on Margoti lugu seitsmekümneaastasest õmblusmasinast ja Keni lugu veidi nooremast lillehoidjast. Meie esiemad on käsitööga ikka tegelenud, kuid vahepeal tundus, et kiire elutempo ja teistsugused võimalused kaotavad inimestes huvi niisuguse tegevuse vastu.
Kaari Pulsti lugu vavavanaema elust on ühtlasi huvitav pilguheit erinevatesse ajastustesse. Inimesed tulevad ja lähevad, on hea, kui neid mäletame. Angela Absaloni lugu vanavanaema rätist - see oli liigutav ja südamlik.
Gunnar kirjutas meeldejäävalt esivanemate põllutööriistadest. Kokku osales konkursil 35 õpilast 5.-9. klassist.
Erilaadse töö saime Urve Männikult, kes saatis fotosid ja kirjutas oma pere elust nii, et tegelikult on see põhjalik pilguheit mereäärsete inimeste ellu eelmisel sajandil.
Suur tänu kõigile osavõtjatele. Näitasite, et huvi meie kultuuripärandi vastu on kindlalt olemas. Kuna tegu oli esmakordse taolise ettevõtmisega, siis julgustab see mõnel teisel teemal tulevikus veel midagi taolist korraldama. Siis aga juba mõnel teisel teemal ja arvatavasti võtavad siis osa ka need, kes sel korral kõhklesid.
Lugusid saame lugeda järjejutuna kohalikust ajalehest ja näeme kodukandipäeval näitusel. Täname züriid, kuhu kuulus kooli direktsioon ja kooliraamatukogu juhataja.
Reet Sai MTÜ Pulverk esinaine
