AVATUD

T K N R 10.00 - 18.00
L 10.00-14.00
Iga kuu viimasel reedel suletud
Samadel kellaaegadel on avatud Avalik Internetipunkt

Esmaspäev, 31. mai 2010

Parimatest parimad

PARIMAD lastekirjanikud ja kunstnikud 2010
X Nukitsa konkursi tulemused

Kirjanikud:
1.Andrus Kivirähk. "Kaka ja kevad" (2009)
2.Aidi Vallik. "Pints ja Tutsik" 1. osa (2008)
3.Ivar Soopan. "Kõik poisid ei saa suureks" (2008) ja "Head pahad poisid" (2009)
Kunstnikud:
1.Heiki Ernits. "Kaka ja kevad" (2009; tekst Andrus Kivirähk)
2.Ott Vallik. "Pints ja Tutsik" 1. osa (2008; tekst Aidi Vallik)
3.Valdek Alber. "Päästekoer Walter (2009; tekst Aimee Beekman)
Täiskasvanute hääletuse võitjad:
kirjanik Leelo Tungal. "Seltsimees laps" (2008) ja "Samet ja saepuru" (2009);
kunstnik Piret Mildeberg. "Eesti lasteluule kuldraamat" (2008)
Nimetatud raamatuid on võimalik laenata raamatukogust.

PARIMAD lugejad

Maikuu on koolirahval tavalisest kiirem, aga 1., 2. ja 3. klassi õpilased leidsid veel võimaluse raamatukogu külastamiseks. Lastele tutvustati raamatuid, mis on ilmunud pärast Nukitsa konkurssi. Lapsed lugesid raamatutest ette katkendeid. Toodi ära kojuununenud raamatud ja laenati uued. Õppeaasta lõpul selgitati välja tublimad lugejad ja iga klassi parim sai väikese kingituse.

PARIMAD tantsijad
Maikuul oli Uulu Kultuuri- ja Spordikeskuses palju tantsuhuvilisi. Kolleegid Harjumaalt Kehra raamatukogust ja Sauga vallast Urge raamatukogust külastasid raamatukogu. Meeldiv oli vestelda raamatukoguhoidjatega hetke olukorrast ja näidata siinseid ruume. Jäi kõlama mõte, et seda veebilehte ikka loetakse.

Teisipäev, 18. mai 2010

Metsarahva pidu

See kõik on juhtund muistsel aal,
kui oli olemas veel muinasjutumaa.
Olid haldjad, päkapikud ja kõik
linnud, putukad ning loomad.
Kõik olid omavahel sõbrad.

Seal Metsavana targal moel
oli metsarahval toeks.
Kui päike juba kõrgelt käis, talv
taganenud ja aasad lilleõisi täis,
oli metsaelanikel tore tava
kevade auks pidu korraldada.

Seks puhuks muretseti juba targu
uusi värvilisi sulgi-karvu.
Hoolsalt valiti just värvi,
täpselt kevadise moe järgi.

Orav Käbikuningas oli tüdind
hallist toonist, vajas kindlalt
uut kostüümi.
Jänes, Hunt ning Karugi
tahtsid saada paremaid.

Lepatriinu uhkel moel
keerutas end peegli ees,
seljas kleit tal uhiuus,
mustriks suured mustad täpid,
saanud just on viimse lihvi.

Kuid Liblikad, sa helde aeg,
veel kaunimad kui vikerkaar.
Mesimummil mure suur,
kust küll võtta riie uus.
Aega napib kogu aeg,
lendamine tema töö
aina õielt õiele,
et mett saaks toota perele.
Mesi maitseb kõigile,
nii noorele kui vanale.

Lõpuks saabuski see õhtu,
metsapere tuli kokku,
rõõmsalt pidu pidama,
tantsima ja trallima,
muidu juttu puhuma.
Päiksepaistel, rõõmsal meelel
kevadele öeldi: "Tere!"

Raamatu kirjutas Annika Stimmeri vanaema, kujundas Annika ema, värvis Annika

Esmaspäev, 17. mai 2010

Ilus suvepäev

Ühel imeilusal suvepäeval, jaanipäeva paiku, otsustas Oravapere minna jalutama imeilusale aasale, et korjata kauneid lilleõisi, millega saaks oma kodu kaunistada. Kui nad aasal ringi jalutasid ning lilli välja valisid, lendasid nende juurde Lepatriinud, kes olid väga üllatunud nähes külalisi metsast.
"Oi kui meeldiv üllatus!" hüüdsid nad, "kas te tuleksite meile külla? Meil on kodus priskeid lehetäisid ja värsket kasemahla." Aga enne kui Oravad vastata jõudsid, lendasid nende juurde Mesilased, kes olid kuulnud Lepatriinude küllakutset ning tahtsid, et külalised metsast hoopis nende poole tuleksid. "Tulge parem meie juurde!" hüüdsid nad, "meil on maitsvat mett ja puhast allikavett." Aga taaskord, enne kui oravad vastata jõudsid, liuglesid nende juurde Liblikad. Nad olid kogu jutuajamist lilleõitel istudes pealt kuulanud ning hüüdsid: "Ei, ei, tulge ikka meile külla! Meil on magusat õietolmu ja kristallselget vihmavett." Ja nii läksid putukad omavahel vaidlema, et kelle juurde siis külalised metsast lõpuks lähevad.
Oravad vaatasid kraaklevaid putukaid, panid siis pead kokku ja sosistasid midagi omavahel ning lõpuks ütles kõige vanem Orav: "Kallid aasaelanikud, pole ju põhjust tülitsemiseks. Me saame teile kõigile külla tulla ja seda veel samaaegselt. Teeme suure ühise peolaua, kuhu Lepatriinud toovad oma prisked lehetäid ja värske kasemahla, Mesilased toovad oma maitsva mee ja puhta allikavee ning Liblikad toovad oma magusa õietolmu ja kristallselge vihmavee. Meie toome veel omalt poolt krõbedaid käbisid ja mõnusaid metsamarju."
See ettepanek meeldis kõigile ja nii oligi tüli lahendatud. Kõik tegelased kiirustasid toidu järele ning ühiselt kaeti pikk laud aasal kaunite punaste lillede alla. Pidu tuli vahva ning tralliti kuni pimedaks läks. Enne magamaminekut aga võeti ühiselt vastu otsus, et sellist pidu hakatakse pidama nüüd igal suvel jaanipäeva paiku.
Mia Talu

Neljapäev, 13. mai 2010

Sõpra aita hädas

Uulu metsas, Akaatsia allee ääres, suure kuuse otsas elas Oravaema Lillu oma kolme toreda pojaga - Tupsu, Supsu ja väikevend Villuga. Oravapoisid, nagu lapsed ikka, mängisid päevad läbi. Kaks vanemat venda said omavahel paremini hakkama ja väikest venda oma mängudesse ei võetud. Sellepärast tundis Villu end üksikuna.
Ükskord metsas kuuselt kuusele hüpates oli oravapoiss ettevaatamatu: hüpates suurele kuusele, maandus ta just nii, et okas supsas käppa. Oravapoiss Villul oli väga valus. Ta kükitas kuuse all ja muudkui nuttis valust. Siis proovis ta okast sikutada, kuid seda kätte saada ei õnnestunud kuidagi. Korraga kuulis tema nuttu Lepatriinu Riine ja astus julgelt orava juurde.
"Miks sa nutad?" küsis Lepatriinu Riine.
"Mul on okas käpas ja ma ei saa seda kuidagi kätte."
"Oot, oot, ma aitan sind." Ta sikutas okast, aga ei midagi. Okas ei tulnud ära. Korraga lendas Liblikas Helen oksale ja küsis: "Mis teil siin toimub? Milleks selline kisa?"
Oravapoiss Villu rääkis talle oma murest ja Helen ütles: "Ma proovin ka sind aidata."
Ta sikutas ja sikutas, aga okas ei liikunud käpast kusagile. Kõik olid nii õnnetud ja püüdsid oravapoissi lohutada.
Äkki kostis metsast suminat - summ, summ, summ... ja oravapoisi ninale maandus Mesilane Maaja.
"Mis teil siin lahti on? Terve mets on nuttu täis."
Kõik rääkisid läbisegi, mis oravakesel juhtus. Nad ei saa kuidagi okast orava käpast kätte. Mesilane Maaja mõtles veidi ja ütles: "Aga proovime kõik korraga sikutada."
Kõik olid kohe nõus ja asuti asja kallale. Ning vaata ja imesta, okas tuligi käpast välja. Oravapoiss Villu oli väga õnnelik. Ta kallistas oma uusi sõpru ja tänas neid. Kõik otsustasid nüüd iga päev kuuse juures kokku saada ja lõbusasti mängida. Nüüd ei olnud väikesel Oravapoisil Villul kunagi igav.
Tore, et on olemas sõbrad!
Liblika rühma lapsed

Liblika rühma lapsed külastasid emadepäeva eel raamatukogu, esitasid luuletuse, kinkisid kena joonistusteraamatu ning soovisid ilusat emadepäeva.

Suur tänu, armsad sõbrad!



Neljapäev, 6. mai 2010

Uulu lasteaia muinasjutt

Päike oli pikast päevateest väsinud ja omaenese punasesse kumasse puhkama heitnud. Reiu jõe kaldalt tõusis juba valkjas udu, kerkis siis edasi põldudele ja männimetsa. Männimets oli täis vaigulõhna ja hästi vaikne. Pimedas metsas puuõõnes magasid ka oravad. Kui päike jälle paistma hakkas, oli kuulda, kuidas oravad kuuselt kuusele ja männilt männile hüppasid ning käbisid närisid. Ühel päeval aga võtsid oravad ette ohtliku rännaku: nad ujusid üle laia Reiu jõe, hüplesid edasi lagedatel põldudel ja aasadel ning kohtasid seal värvilisi liblikaid, sumisevaid mesimummisid ja täpilisi lepatriinusid. Kõik olid väga rõõmsad ja neil oli koos väga mõnus toimetada. Nad said sõpradeks ning nii möödus nende ilus soe suvi. Nende tegemisi ja toimetamisi olid lapsedki näinud. Ka nemad tahtsid olla samasugused sõbralikud, osavad, tublid ja targad. Nii nad sügisel Uulu lasteaeda minnes mõtlesidki oma rühmadele nende väikeste loomakeste nimed panna. Loodetavasti jätkub kauaks-kauaks lasteaia rühmadesse veel lapsi, kes rõõmuga ütleksid: "Mina käin oravate rühmas, mina olen lepatriinu, mina olen üks mesimummidest ja meie naabriteks on liblikad".
Henriko Ojaveer

Imelised muinasjutud

Aprillis kirjutati Uulu Lasteaiast muinasjutte. Mõned jutud sündisid perede ringis ja üks lugu kirjutati lasteaias kollektiivse tööna. Autorite soovil avaldatakse muinasjutud sellel veebilehel.
Suur tänu tublidele kirjutajatele.