kui oli olemas veel muinasjutumaa.
Olid haldjad, päkapikud ja kõik
linnud, putukad ning loomad.
Kõik olid omavahel sõbrad.
Seal Metsavana targal moel
oli metsarahval toeks.
Kui päike juba kõrgelt käis, talv
taganenud ja aasad lilleõisi täis,
oli metsaelanikel tore tava
kevade auks pidu korraldada.
Seks puhuks muretseti juba targu
uusi värvilisi sulgi-karvu.
Hoolsalt valiti just värvi,
täpselt kevadise moe järgi.
Orav Käbikuningas oli tüdind
hallist toonist, vajas kindlalt
uut kostüümi.
Jänes, Hunt ning Karugi
tahtsid saada paremaid.
Lepatriinu uhkel moel
keerutas end peegli ees,
seljas kleit tal uhiuus,
mustriks suured mustad täpid,
saanud just on viimse lihvi.
Kuid Liblikad, sa helde aeg,
veel kaunimad kui vikerkaar.
Mesimummil mure suur,
kust küll võtta riie uus.
Aega napib kogu aeg,
lendamine tema töö
aina õielt õiele,
et mett saaks toota perele.
Mesi maitseb kõigile,
nii noorele kui vanale.
Lõpuks saabuski see õhtu,
metsapere tuli kokku,
rõõmsalt pidu pidama,
tantsima ja trallima,
muidu juttu puhuma.
Päiksepaistel, rõõmsal meelel
kevadele öeldi: "Tere!"
Raamatu kirjutas Annika Stimmeri vanaema, kujundas Annika ema, värvis Annika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar